Maakodu – tõeline pelgupaik

Olen lapsepõlve veetnud maal kasvades ja koolis käies. Olid ajad, kui hommikul sai kodunt kooli mindud, pärast tundide lõppemist koori laulu oodatud või mõnel muul päeval hoopis muusikakooli tundidesse mindud. Tol ajal see kõik meeldis mulle. Oli väsitav, kuid sain hakkama. Praegu näen õudusunenägusid, et pilli õpetaja ootab mind tundi, aga mul pole pilli kaasas ja tundi kohale ma ei lähe…

Selline tegutsemise tahe on kasvatanud jonnakust, et oma tahtmine tuleb ikka saada. Maksku mis maksab. Maal elades ei tunnetanud, et tempo oleks liiga kiire olnud või muud sellist. Hea oli õppida ja inimeseks kujuneda ning kasvada.

Suvi oli aeg sellisest elutempost puhkamiseks ja 3 kuud suvevaheaega kulus alati marjaks ära. Selliselt kujunes suvine aeg minu lemmikaastaajaks ja seda on täheldanud ka mu vanemad, et suvel on elu lust ja lillepidu minu jaoks.

Maakodus on tegemist ja tööd rohkem, kui üks või kaks inimest jõuab ära teha nt palgatöö kõrvalt. Kevadel on tore õues toimetama hakata. Koristamine aias ja kiigeplatsil on puhas rõõm esimestel päikselistel kuivadel päevadel. Lisaks algab ka küttepuude tegemine ja õue riita ladumine, mis pärast kuivamist augusti kuus puukuuri veetakse ja laotakse. Väikene aiamaa lapp saab läbi kaevatud ja peenrad tehtud, kus porgand, kaalikas ja peet, hernes, 2 sorti ube, till, sibulad ja petersell ning salat oma koha leiavad. Kasvuhoonesse istutatakse tomati taimed. Kasvuhoone taga leiavad koha kõrvitsa taimed. Üle talve hoitud seemnekartul pannakse maha ja seejärel algab juba suvine ringiratast ühe ülesandega lõpetan ja teisega jätkan nö loodusega võidu jooksmine, et säilitada seda kaunist ala, mille looduselt saanud oleme ja iseenda jaoks meeldivamaks ning kaunimaks kujundanud.

Maakodu on ideaalne koht inimesele, kes armastab talvel teha arvuti taga kodukontoris tööd, et raha teenida ja kui suvisel ajal jätkub jõudu ja tahtmist käsi mullaseks teha ja aiatöödega end vormis hoida, siis muudame ju Eesti talud taaskord elukõlbulikeks ja kauniteks kodudeks. Kas olete minuga nõus? 😊

Kuidas Prangli saarel turisti eest hoolitsetakse?

Olin kaotanud töö. Aastal 2012 olin tööhõive mõttes tegelemas ainult oma magistrantuuri õpingutega. Olin aru saanud, et valitud eriala (infoteadus) on just see, millega ma tahan edaspidi tegeleda. Seega soovisin õpingute ajast maksimumi võtta ning iga hinna eest vältida nö poole vinnaga õpingute läbimist. Tulemused olid märkimisväärselt paremad ja motivatsiooni jätkus.

Jõudis kätte kevad. Olime seltskonnaga kartulipõllul mugulaid mulda sättimas. Päeva lõpu poole isa rääkis, et Prangli saarest hea tuttav helistas, kes rääkis, et turismitalus on nii palju tööd, et tegelikult oleks abikäsi vaja. Kuidagi läks nii, et pakkusin ennast ja see abi võetigi vastu. Sel ajal isa käis suve jooksul sagedasti Prangli saarel ka ise ja logistiliselt oli ta valmis sõidutama mind sadamasse, et saaksin sealt postipaadiga edasi sõita. Vahel oli ka isa purjekaga võimalik seilata. Seega Prangli saarele ma kohale sain, samas turismitalus pakuti öömaja ja süüa pererahva poolt ning minu ülesandeks jäi põhiliselt köögis toiduvalmistamisel abiks olemine. Tuli ette ka koristamist ja voodilinade vahetamist. Ehk tegin seda mida parasjagu vaja oli ja tegelikult jäi ka vaba aega, et randa jalutama või ujuma minna.

Kuidas siis Prangli saarel ikkagi turisti eest hoolitsetakse? Talu peremees sõidab sadamasse seltskonnale vastu. Paigutab suurde auto kasti inimesed istuma (seal on pingid olemas). Viib nad esmalt koos kottide ja asjadega turismitallu. Seejärel süüakse lõunat, mille koos perenaisega valmistanud olime või viiakse kohe edasi hoopis ekskursioonile ümber saare. Ekskursiooni käigus sõidetakse läbi kõik olulised vaatamisväärsused, mille hulgas on ka maagaasi puurimise koht, kust tänagi immitseb pisut gaasi. Seda gaasi süüdates on võimalik pannil muna praadida.

Pärast ekskursiooni veedavad turistid oma aega enamasti vaid oma seltskonna ringis ning nad grillivad, söövad, käivad saunas, vihtlevad, naudivad päikest, ujuvad, jalutavad, kuulavad muusikat ja kes teab, äkki isegi löövad tantsu. Suvel on ju Eestis pikad „…valged ööd need ahvatlevad kutsuvad kaasa…“ 😊 Teate küll seda laulu. 😉

Kevadest sai suvi ja kätte jõudis jaanipäev. Võib isegi öelda, et Prangli turismitalude jaoks igal pool täismaja aeg. Olin taas seal. Kogesin ja nägin, kuidas saare rahvas jaaniööl pidutseb. Osa noori lasid sõna otseses mõttes liugu libedal porisel alal, nii et vett ja pori lendas kahte lehte. 😊 Mina sellest osa ei võtnud, kuid taoline vaatepilt lõbutsevatest noortest jääb eluks ajaks meelde. Mina tutvusin uute inimestega, kuulasin muusikat ja tantsisin.

Lisaks sellele, et turismitalu peremees ja perenaine oskavad oma turistide ja klientide eest hästi hoolitseda ning suurepärast ja erilist puhkamise ning lõõgastumise kogemust pakkuda, oskavad  tublid organiseerijad olla, jagavad oma parima praktika kogemusi aja planeerimise osas ja on üldse väga soojad, lahked ja muhedad inimesed. 😊

Kuidas ma jõudsin kaugtöö võimaluste juurde?

Mul on pikaajaline kogemus klienditeeninduse valdkonnas töötamisest. Olen töötanud kõnekeskustes, laoruumides, raamatukogudes ja kokku puutunud kliendiga kas silmast-silma teda teenindades või telefoniteel vajalikke kokkuleppeid sõlminud ja infovahetust teinud. Tahan jagada oma kogemust, kuidas mina jõudsin kaugtöö võimaluste juurde ja kuidas olen pika teekonna läbinud, et tänasesse päeva jõuda.

Töötasin poole kohaga raamatukoguhoidjana Tallinnast u 50 km kaugusel asuvas alevis. Suurema alevi sees asub valla raamatukogude võrgustiku nö pearaamatukogu, kus töötab raamatukoguvõrgustiku juht koos kahe raamatukoguhoidjatest kolleegiga. Tol ajal oli meid kokku lausa 4 inimest, kellest kaks töötasid osalise koormusega. Olin oma karjääri alguses ja tegelesin ka erialaste õpingutega Tallinna Ülikoolis infoteaduse erialal. Asjad kujunesid nii, et Tallinnas Keskraamatukogu süsteemis oli mul u 4 kuu pikkune projekti põhine töö tehtud ja samal ajal tegelesin seminaritööle viimase lihvi andmisega ja aasta alguses jaanuaris ma edukalt läbisin kaitsmise. Seega veebruaris sain juba diplomi koopia viia tööandjale.

Ühel päeval rääkisin juhatajaga töö ja palga teemadel ning talle meenus üks kohalikus lehes avaldatud artikkel või kuulutus, mille sisuks oli, et vallas on avatud konkurss inimeste leidmiseks, kes tegeleks kaugtöö keskuste võrgustiku arendamisega ja võtaks enda juhtida vastava projekti teostuse. Mind hakkas see teema huvitama.

Võtsin ühendust tolleaegse kaugtöö teema eestvedajaga ja sealt sai alguse võimalus, mille raames osalesin mitmetel kaugtööd propageerivatel ja tutvustavatel seminaridel ning koolitustel. Mäletan, et kunagi sai isegi Sänna Kultuurimõisas kaugtöö teemalistel suvepäevadel käidud. Kuid ma astusin sammu kaugemale ja otsustasin osaleda Lahemaa Kaugtöö- ja Koolituskeskuse rajamisel ühe asutajaliikmena ning tegelikult on see staatus veel tänagi kehtiv. Nendel koolitustel ja seminaridel sain teada, mis kaugtöö endast kujutab, mis on selle plussid ja miinused, kuidas lahendatakse tehnilisi probleeme, kuidas leitakse sobivate ruumide lahendused, kuulsin teiste kogemustest ja õppetundidest, mis kaugtöö võrgustiku arendamise algusjärgus toimunud oli ja see kõik tundus nii huvitav ja kaasahaarav, et hakkasin unistama päevast, kus ma ise elan kuskil maapiirkonnas vaikses ja rahulikus paigas, kus naabrid ülemisel korrusel lärmi ei tee ja kellegi koera haukumist kõrvu ei kosta.

Möödunud on oma kümmekond aastat. Olen oma tööelu jooksul saanud väga väärtusliku kogemuse erinevatel klienditeeninduse ja kontoritöö positsioonidel töötades. Praegu olen töötamas kuuendat kuud kodukontoris ja olen täheldanud muutuseid töö tegemisel, harjumuste kujundamisel, mõttemaailmas, efektiivsuses ja produktiivsuses, mis on need olulised tegurid minu jaoks, et öelda julgelt: olen teinud õigeid valikuid ja õigeid otsuseid! Nüüd on aeg hakata nautima sellist elustiili, töötamise ja eraelu tasakaalu, millest olen vaikselt 10 aastat unistanud. Täna toimuvad samm sammult need muutused, mida oma ellu oodanud olen. 😊