Olin kaotanud töö. Aastal 2012 olin tööhõive mõttes tegelemas ainult oma magistrantuuri õpingutega. Olin aru saanud, et valitud eriala (infoteadus) on just see, millega ma tahan edaspidi tegeleda. Seega soovisin õpingute ajast maksimumi võtta ning iga hinna eest vältida nö poole vinnaga õpingute läbimist. Tulemused olid märkimisväärselt paremad ja motivatsiooni jätkus.
Jõudis kätte kevad. Olime seltskonnaga kartulipõllul mugulaid mulda sättimas. Päeva lõpu poole isa rääkis, et Prangli saarest hea tuttav helistas, kes rääkis, et turismitalus on nii palju tööd, et tegelikult oleks abikäsi vaja. Kuidagi läks nii, et pakkusin ennast ja see abi võetigi vastu. Sel ajal isa käis suve jooksul sagedasti Prangli saarel ka ise ja logistiliselt oli ta valmis sõidutama mind sadamasse, et saaksin sealt postipaadiga edasi sõita. Vahel oli ka isa purjekaga võimalik seilata. Seega Prangli saarele ma kohale sain, samas turismitalus pakuti öömaja ja süüa pererahva poolt ning minu ülesandeks jäi põhiliselt köögis toiduvalmistamisel abiks olemine. Tuli ette ka koristamist ja voodilinade vahetamist. Ehk tegin seda mida parasjagu vaja oli ja tegelikult jäi ka vaba aega, et randa jalutama või ujuma minna.
Kuidas siis Prangli saarel ikkagi turisti eest hoolitsetakse? Talu peremees sõidab sadamasse seltskonnale vastu. Paigutab suurde auto kasti inimesed istuma (seal on pingid olemas). Viib nad esmalt koos kottide ja asjadega turismitallu. Seejärel süüakse lõunat, mille koos perenaisega valmistanud olime või viiakse kohe edasi hoopis ekskursioonile ümber saare. Ekskursiooni käigus sõidetakse läbi kõik olulised vaatamisväärsused, mille hulgas on ka maagaasi puurimise koht, kust tänagi immitseb pisut gaasi. Seda gaasi süüdates on võimalik pannil muna praadida.
Pärast ekskursiooni veedavad turistid oma aega enamasti vaid oma seltskonna ringis ning nad grillivad, söövad, käivad saunas, vihtlevad, naudivad päikest, ujuvad, jalutavad, kuulavad muusikat ja kes teab, äkki isegi löövad tantsu. Suvel on ju Eestis pikad „…valged ööd need ahvatlevad kutsuvad kaasa…“ 😊 Teate küll seda laulu. 😉
Kevadest sai suvi ja kätte jõudis jaanipäev. Võib isegi öelda, et Prangli turismitalude jaoks igal pool täismaja aeg. Olin taas seal. Kogesin ja nägin, kuidas saare rahvas jaaniööl pidutseb. Osa noori lasid sõna otseses mõttes liugu libedal porisel alal, nii et vett ja pori lendas kahte lehte. 😊 Mina sellest osa ei võtnud, kuid taoline vaatepilt lõbutsevatest noortest jääb eluks ajaks meelde. Mina tutvusin uute inimestega, kuulasin muusikat ja tantsisin.
Lisaks sellele, et turismitalu peremees ja perenaine oskavad oma turistide ja klientide eest hästi hoolitseda ning suurepärast ja erilist puhkamise ning lõõgastumise kogemust pakkuda, oskavad tublid organiseerijad olla, jagavad oma parima praktika kogemusi aja planeerimise osas ja on üldse väga soojad, lahked ja muhedad inimesed. 😊
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar