Infojuhtimise ja teadmusjuhtimise mõisted

1. Infojuhtimise ja teadmusjuhtimise mõiste, sisu ja olemus

Infojuhtimise eesmärk on teha informatsioon kättesaadavaks õigel ajal õigetele inimestele. Infojuhtimine keskendub informatsiooni tõhusale haldamisele ja juhtimisele. Infojuhtimine on organisatsiooni infopoliitika ja -strateegia väljatöötamine, sise- ja välisinfo ressursside kasutamine ja juhtimine organisatsiooni eesmärkide elluviimiseks.

Infojuhtimise koostisosadeks peetakse infovajaduse väljaselgitamist, info hankimist erinevatest allikatest, info organiseerimist ja säilitamist kiire leitavuse ja kasutamise tagamiseks, infotoodete ja-teenuste arendamist, mis toetavad otsuste vastuvõtmist, keskkonnaseiret, informatsiooni edastamist infovajajaile ja informatsiooni eesmärgipärast kasutamist.

Teadmusjuhtimist defineeritakse erinevalt. Näiteks Hedlund leiab, et teadmusjuhtimist võib käsitleda kui organisatsiooni teadmiste loomise, säilitamise, esitamise, ülekandmise, rakendamise ja kaitsmise protsessi. Roots jt käsitlevad teadmusjuhtimist kui teadmiste loomise ja teadmusringluse protsessi juhtimist organisatsioonis. Nad leiavad, et teadmusjuhtimise idee tuumaks on teadmusringluse ja teadmuse avardumise tagamine organisatsioonis ning teadmusjuhtimises on oluline erinevate struktuuriüksuste ja indiviidide haaratus nii vertikaalsetesse kui horisontaalsetesse teadmusvahetuse protsessidesse organisatsioonis.

Minu arusaamise järgi on infojuhtimine ja teadmusjuhtimine tihedalt läbipõimunud. Infojuhtimine tegeleb informatsiooni hankimisega organisatsiooni sise- ja väliskeskkonnast, selle organiseerimise, haldamise ja säilitamisega. Teadmusjuhtimine tegeleb töötajate teadmiste haldamisega, kaardistamisega, kaitsmisega ja edasi andmisega selliselt, et moodustuks organisatsiooni teadmus, mis jääb organisatsiooni alles ka pärast töötaja organisatsioonist lahkumist.

2. Teadmusjuhtimise kontseptsiooni areng ja selle peamised esindajad

• 1959 – Peter F. Drucker võttis kasutusele mõiste teadmustöötaja (knowledge worker)

• 1966 – Michael Polyani tutvustas termineid väljendatavad (explicit knowledge) ja vaiketeadmised (tacit knowledge)

• 1986 – Rootsi teadmusjuhtimise pioneer Karl-Erik Sveiby publitseeris koos Tom Lloydiga The Know-How Company.

• 1991.aastal määrati Leif Edvinsson Skandia intellektuaalse kapitali asepresidendiks, mis oli esimene ametikoht, mis oli otseselt seotud teadmusjuhtimisega

• 1991.aastal avaldas Ikujiro Nonaka Harvard Business Review-s artikli ‘knowledgecreating company’, mille põhjal ta avaldas hiljem koos Hirotaka Takeuchi’ga samanimelise raamatu (1995).

3. Teadmusjuhtimise arenguetapid ja sellele iseloomulikud tunnused

Eristatakse kolme erineva rõhuasetusega teadmusjuhtimise arenguetappi.

I arenguetapi puhul on rõhk infotehnoloogial. Konsultatsioonifirmades tunnetati informatsiooni ja teadmiste olulisust, et saavutada eesmärgid, kuid iga osakond püüdis ise probleeme lahendada ja toimus nn „jalgratta leiutamine”. Selleks, et parimad kogemused, informatsioon ja teadmised firmades ühtselt kättesaadavad oleksid, hakati kasutama intranetti ja muid tehnoloogilisi kanaleid teadmiste levitamiseks firma siseselt.

II arenguetapil tunnetati inimressursside olulisust ja lisandus kultuuridimensioon. Olulisteks märksõnadeks said „õppiv organisatsioon” ja „vaiketeadmus”. Peamiseks probleemiks oli, kuidas soodustada firmades õppiva organisatsiooni tekkimist.

III arenguetapil tunnetati otsingusüsteemide loomise vajadust, mis olid seotud infodisaini ja struktuuriga ning taksonoomiate arengu ja rakendamisega. Põhiküsimuseks oli see, kuidas muuta sisu kättesaadavaks ja hallatavaks, et see oleks kiiresti leitav ning kasutatav.

4. Teadmusjuhtimise lähtealused ja seosed teiste teadusvaldkondadega

Teadmusjuhtimine on seotud mitmete valdkondadega:

• Religioon ja filosoofia (epistemoloogia) võimaldavad mõista teadmiste olemust ja rolli

• Psühholoogia võimaldab mõista teadmiste rolli inimkäitumises

• Majandusteadused ja sotsiaalteadused võimaldavad mõista teadmiste rolli ühiskonnas Teadmusjuhtimine on tihedalt seotud infojuhtimise ja dokumendihaldusega, juhtimisteooriaga, informatsioonilise infrastruktuuri käsitlustega, õppimise psühholoogiaga, epistemoloogiaga, eetikaga, jne.

5. Infojuhtimisele ja teadmusjuhtimisele iseloomulikud tunnused

Infojuhtimisele on iseloomulik sellise informatsiooniga tegelemine, mis on talletatud paberkandjal, audio, teksti või foto failina digitaalsel kujul. Oluline on infovajaduste väljaselgitamine ja infoteenuste pakkumine organisatsiooni liikmetele, infopoliitika ja -strateegia väljatöötamine ning infoauditi läbiviimine.

Teadmusjuhtimisele iseloomulikud tunnused on teadmiste jagamine läbi õppiva organisatsiooni põhimõtete. Teadmised tehakse kättesaadavaks läbi parimate kogemuste kirja panemise ja jagamise. Teadmusjuhtimine tegeleb inimeste kogemuste ja teadmiste kättesaadavaks tegemisega, mis eksisteerivad inimeste peades.

6. Teadmiste tüpoloogia

Traditsioonilise teadmiste püramiidi moodustavad:

•  andmed
•  informatsioon
•  teadmised
•  teadmus / tarkus.

Eksisteerib ka teisi teadmiste püramiide, mida erinevad autorid on traditsioonilisest teadmiste püramiidist lähtuvalt edasi arendanud.

7. Teadmiste hankimise viisid ja allikad

Teadmusjuhtimises eristatakse kolme peamist teadmiste hankimise allikat:

• Parim kogemus või hea praktika (Best Practices)

• Organisatsiooni või korporatsiooni mälu (Organizational/Corporate Memory)

• Praktikakogukonnad (Communities of Practice)

Parima kogemusena vaadeldakse äriprotsesse, mis on osutunud parimateks viisideks saavutada teatud eesmärke. Organisatsioonides on nn hea praktika andmebaasid, mis sisaldavad hea praktika kirjeldusi koos vastava tehnoloogia, inimresursside jm vahendite kirjeldustega.

Organisatsiooni või korporatsiooni mälu salvestab olulised sündmused ja otsustused organisatsioonides ja koosneb dokumentidest, kirjetest, illustreerivast materjalist, videodest, e-mailide kogumist, viidetest andmebaasidele, kogutud kogemuste ja ekspertarvamuste kirjeldustest, strateegiate ja edulugude kirjeldustest.

Praktikakogukond (CoP) on ühist huvivaldkonda omavatest üksikisikutest koosnev võrgustik, kes suhtlevad selle valdkonna raames. Nad jagavad omavahel ressursse (näiteks kogemusi, probleeme ja lahendusi, töövahendeid, meetodeid). Selline rühm areneb loomulikult, sest liikmetel on ühine huvi teatud valdkonnas. See on rühm, kus jagatakse teadmisi ja kogemusi, liikmed õppivad üksteiselt ja arenevad isiklikult ja professionaalselt. Selle suhtluse tulemuseks on iga kogukonnas osaleja teadmiste suurenemine, mis aitab kaasa ka valdkonnasisesele teadmiste paranemisele.

Kasutatud allikas

Virkus, S koostatud sissejuhatav loengukonspekt.