Kes on teadmustöötaja?

Mõistet „teadmustöö“ kasutati esimest korda 1959. aastal. Seda tegi juhtimisteadlane Peter Drucker oma raamatus „The Landmarks of Tomorrow“. Ta ennustas, et informatsioon muudab viisi, kuidas inimesed töötavad – et väärtuse loomine toimub eelkõige mõttetöö, mitte füüsilise töö kaudu. Hiljem, oma 1992. aasta essees arutles ta selle üle, kuidas iga paarisaja aasta tagant on lääne ühiskonnas toimunud suur muutus ning tõi praeguse suure muutusena välja liikumise teadmusühiskonna suunas, kus teadmine on põhiressurss nii üksikisiku jaoks kui majanduses üldiselt.

Millised oskused, teadmised ja kompetentsid on teadmustöötajal?

Niisiis, põhierinevus teadmustöötaja ja mitte-teadmustöötaja vahel on selles, et teadmustöötaja töö ei ole füüsiline, ta töötab peaga – mõtete, ideede, informatsiooniga. Tema töö peamiseks eesmärgiks on teadmiste loomine, jagamine või rakendamine. Töö iseloom on samuti teistsugune. Drucker kirjeldas teadmustöötaja tööd alati muutuva, dünaamilise, autonoomsena. Teadmustöö on seotud probleemide lahendamisega ning nõuab selles kaht eri tüüpi mõtlemist – kas loovat või koondavat. Kui loovat mõtlemist on vaja kasutada neil puhkudel, kus probleemile on lahendusi mitmeid ning vaja on genereerida ideid, siis koondav mõtlemine tähendab lahenduse otsimist eeldusega, et olemas on üks õige lahendus. Olenevalt konkreetsest tööülesannetest on teadmustöötaja jaoks ilmselt üks või teine mõtlemisviis kesksemal kohal.

Teadmustöötaja jaoks on vajalikud head infooskused – ta peab aru saama infovajadusest ning oskama infot otsida, hinnata, kasutada ning edasi anda. Neile on oluline teada, millistest allikatest nad endale vajalikku infot leiavad ning kuidas neid allikaid edukalt kasutada. Teadmustöötajad kasutavad infot probleemide lahendamiseks, küsimustele vastamiseks, ideede genereerimiseks. Oluline on oskus kasutada infot uutes situatsioonides.

Samuti on teadmustöötajale vajalikud spetsiifilised fakti- ja teooriateadmised. Õpetajal on teadmised konkreetsest ainest, õpetamise strateegiatest ning õppimisteooriatest. Müügiesindajal on aga näiteks faktiteadmised toote kohta, mida ta müüb ning teooriateadmised sellest, kuidas tekitada kliendis toote vastu huvi. Kuna teadmised on ajas muutuvad ning neid tekib kogu aeg juurde, täiendavad teadmustöötajad end omal initsiatiivil ja vastavalt vajadusele.

Veel on teadmustöötaja jaoks olulised head suhtlusoskused, kommunikatsioon. Teadmustöötajad puutuvad tõenäoliselt tihedalt kokku teiste inimestega – klientide, kolleegide, ülemuste, alluvatega. Nad peavad olema võimelised edukalt suhtlema kirjalikult ja suuliselt, nii üks-ühele kui suuremas rühmas. Organisatsiooni edukaks toimimiseks ning arenemiseks on vajalik suhtlus ülemuste ja alluvate vahel, samuti kolleegide omavaheline suhtlus. Teadmustöötajatel on suhtlusoskused, mis võimaldavad neil teha koostööd eesmärkide seadmises, otsustusprotsessides ja ideede loomises.

 

Millised rollid vajavad teadmustöötajaid?

Teatud määral võib öelda, et kõik töötajad on teadmustöötajad. Isegi väga rutiinsel tööl on teatud olukordades vaja otsuste tegemist ja oskust improviseerida ning töötajad, kes sellist tööd teevad, on sageli sama hästi võimelised probleeme lahendama ning väärtust looma. Seetõttu ei tasu väga ranget piiri teadmustöötajate ning mitte-teadmustöötajate vahele tõmmata. Selline piiritlemine võib panna mööda vaatama väärtuslikest spetsiifilistest teadmistest.

Näite sellest, kuidas tasub kõiki töötajaid võtta teadmustöötajatena, võib tuua Jaapani autotööstusest 1980ndatel. Sealsetes ettevõtetes mõisteti, et tehase liinitöötajad – kes justkui teevad täpselt vastupidist sellele, mida teevad teadmustöötajad – on tegelikult väga olulised selleks, et firma saaks oma tulemusi parandada.  Neid töötajaid julgustati ja toetati, et nad aitaksid ettevõtet probleemide lahendamises. See motiveeris neid ja andis nende tööle uue tähenduse. Samuti paranes märgatavalt lõpptoote kvaliteet.

Nii et teadmustöö on teatud määral oluline igal pool ning kui näha ka neid teadmisi ja oskusi, mis ehk konkreetse töö iseloomu tõttu nii selgelt välja ei paista, on see igatpidi kasulik.

Siiski tuleb kindlate töörollide puhul töötaja põhiline tööpanus tema spetsiifilistest teadmistest. Sellistes rollides on vaja suurt kompetentsust, kindlat haridust või kogemust ning töö eesmärgiks on teadmise loomine, jagamine või kasutamine. Need rollid on olulised väga paljudes valdkondades, näiteks hariduses, IT-sektoris, teaduses, meditsiinis, kultuuritöös. Teadmustöötaja ülesanded tänapäeva töömaailmas võivad olla vägagi erinevad. Ta võib näiteks koostada ja kontrollida eelarvet; tegeleda andmeanalüüsiga või hoopiski tööülesannete jaotamise ja delegeerimisega; koostada tegevuskava eesmärkide saavutamiseks; olla nõuandjaks, kelle poole töökaaslased saavad küsimuste ja probleemide korral pöörduda jne. Seega on teadmustöötajaid vaja vägagi erisugustesse rollidesse ning tööülesannetesse, võimalused ja vajadused on mitmekesised. Praeguseks on maailmas üle miljardi teadmustöötaja ning sellise töö osakaal ning tähtsus on aina kasvanud ning kasvab veelgi.

 

Lisalugemist:

Peter F. Drucker, The New Society of Organizations, Harvard Business Review 1992.