Infokäitumine - ekslev või sihipärane?

Inimesed otsivad ning kasutavad infot väga erinevatel viisidel. Infokäitumine on mõiste, mis neid erinevaid viise enda alla koondab. Need viisid võivad olla nii aktiivsed kui passiivsed.

Mida siis infokäitumine endas sisaldab? Näiteks otsustamist, et parajasti on infot vaja, infootsinguid, info jagamist teistega või hoopiski selle varjamist, info säilitamist, aga samas ka info vältimist või ignoreerimist.

Paljuski on infokäitumine passiivne, mis tähendab, et info jõuab meieni, ilma et me ise aktiivselt selleni jõuda püüaks. Aktiivse infokäitumise puhul aga on meil mingisugune vajadus, mis ajendab teatud tüüpi infot otsima ning seda hiljem mingil viisil kasutama. Meil on igapäevaselt vaja lahendada palju küsimusi – näiteks seda, mis kell mingisugune üritus või koosolek algab, kuidas jõuda Komeedi tänavalt Tedre tänavale või kuidas kasutada kõiki neid vanaema aiast saadud õunu. Aga infot on vaja ka uute oskuste ja teadmiste omandamisel, keeruliste probleemide lahendamisel, lihtsalt uudishimu rahuldamiseks ning veel mitmetel põhjustel. Kui see, mis kell mingisugune üritus algab, on tõenäoliselt üsna lihtsasti leitav ning selge eesmärgiga kasutatav info, siis näiteks see, kuidas lahendada mõnd kompleksset tööalast probleemi, võib meid infootsingutes ekslema saata.

Küllap oleme me kõik tundnud, mida tähendab info üleküllus. Väga kerge on infotulva mitmes mõttes ära eksida. Kui infot on liiga palju, on väga raske sellest kõige olulisemat välja filtreerida, liiga suur info hulk käib meile üle jõu. Samuti ei pruugi me alati osata eristada kvaliteetset infot ebakvaliteetsest, ei tea, milliseid allikaid usaldada ning milliseid mitte. Infotulvas ekslemine on väsitav ning tekitab stressi. Tänapäeval räägitakse ka infoväsimuse või info ülekülluse sündroomist. Teavet on nii palju, et sellest ei pruugi olla meile kasu vaid hoopis kahju, kuna me ei oska selles orienteeruda. Sihitu ekslemine võib viia üha sügavamale metsa või lausa rappa.

Ilmselt on infoküllus tavalisem kui vastupidine olukord – infopuudus. Infopuudus ise ei tähenda küll enamasti seda, et vajalikku infot üldse olemas ei oleks vaid ikka seda, et see parajasti meieni ei jõua. Kui otsime mingile küsimusele vastuseid, aga ei oska selle jaoks infot otsida – otsime valest kohast, valel viisil, siis eksleme samuti inforägastikus ning tundub, et vajalikku infot ei olegi.

Kuidas aga mitte inforägastikku ära eksida? Selleks on oluline olla infopädev. Infopädevus ehk infokirjaoskus on selline pädevuste kogum, mis võimaldab aru saada, millal on informatsiooni vaja ning seda vajalikku informatsiooni leida, hinnata ning tõhusalt kasutada. Esimene samm ongi vajaliku ja ebavajaliku eristamine. See on pideva infotulva puhul eriti oluline. Igasugust – või pigem isegi enamikku – infot ei lähe tarvis ning tihtipeale on tarvilikum hoopis info ignoreerimine. Ka see, kust ning mil viisil otsida, mängib suurt rolli. See, kuidas küsida küsimust, suunab ka seda, missugused tulevad vastused.

Seega õige küsimusepüstitus – ehk siis selline, mis annab meile seda tüüpi info, mida me vajame – ei ole aga alati sugugi lihtne. Olgu seda siis guugeldades või sõbralt nõu küsides või hoopis mõnel muul viisil. Ning muidugi – kui otsime infot mõne probleemi lahendamiseks, leiame justkui vajaliku, kuid hiljem ei oska saadud infoga siiski midagi peale hakata, siis jääb üks oluline komponent puudu.