Mida tähendab surve kahanevale konkurentsivõimele Euroopa Liidu näitel?

 

Euroopa Liidu kahanevat konkurentsivõimet ja sellega seotud survet muuta seniseid tarbijakeskseid ühinemisreegleid. Näiteks 2019. aastal blokeeritud Thyssenkruppi ja Tata Steeli ühinemine, mille eesmärk oli kaitsta end odava Hiina terase eest, kuid mis keelati konkurentsimurede tõttu. Nüüd seisavad mõlemad ettevõtted silmitsi raskustega, mis on ajendanud Brüsselis tõsist debatti, kuidas ELi konkurentsireeglid saaksid tööstuspoliitikat paremini toetada.

Mitmed poliitikud ja eksperdid, sealhulgas Friedrich Merz ja Mario Draghi, on kutsunud üles reformima ühinemiste reguleerimist, et võimaldada Euroopa turuliidrite teket ja soodustada innovatsiooni. Draghi hoiatas, et EL seisab silmitsi "eksistentsiaalse väljakutsega", kui soovib jääda globaalseks majanduslikuks suurvõimuks. Brüsselis kaalutaksegi regulatsioonide leevendamist seoses personalivahetusega Euroopa Komisjonis, kus Teresa Ribera võib olla vähem tarbijakeskne kui tema eelkäija Margrethe Vestager, eesmärgiga kohanduda muutunud geopoliitilise olukorraga, kus USA ja Hiina on muutumas agressiivsemaks. ELi majanduskasv on jäänud alla USA ja Hiina omale, mis osaliselt seostatakse suure regulatiivse koormusega. Sarnane arutelu toimub ka Ühendkuningriigis.

Arutelu keskmes on võimalus lubada ELi suurettevõtetel ühineda, et saavutada mastaabisäästu ja paremini konkureerida rahvusvaheliste rivaalidega, isegi kui see võib kahjustada konkurentsi või tõsta tarbijahindu. DigitalEurope juhib tähelepanu, et Euroopa on liialt keskendunud ettevõtete reguleerimisele, mitte nende edendamisele, ja et praeguste reeglitega ei ole võimalik luua selliseid ülemaailmseid tehnoloogiahiide nagu Apple või Nvidia.

Samas leidub ka vastuseisu ühinemisreeglite lõdvendamisele, kartes, et see tugevdab niigi domineerivate turuosaliste positsiooni tarbijate ja väiksemate ettevõtete kahjuks. Märgitakse, et komisjon on siiski heaks kiitnud märksa rohkem ühinemisi kui ära keelanud. Näidetena tuuakse varasemad blokeeritud tehingud nagu Siemens/Alstom ja LSEG/Deutsche Börse, mille poliitilist otstarbekust on hiljem kahtluse alla seatud.

Prantsusmaa ja Saksamaa on olnud peamised reforminõudjad, rõhutades vajadust luua suuremaid Euroopa ettevõtteid, eriti telekomi- ja lennundussektoris. Komisjoni president Ursula von der Leyen on andnud uuele konkurentsivolinikule ülesande konkurentsipoliitikat kaasajastada, pöörates rohkem tähelepanu innovatsiooni- ja kaitsevaldkonnaga seotud kaalutlustele. See võib viidata leebemale lähenemisele ühinemiste hindamisel.

Euroopa Tarbijate Ühendus BEUC aga kritiseerib ideed Euroopa turgu valitsevatest hiiglastest ja leiab, et suurema konsolideerumise lubamine ei paranda Euroopa konkurentsivõimet, vaid pigem võimaldab olemasolevatel turuosalistel oma võimu konsolideerida. Komisjoni sees võib tekkida sisemine vastuseis reformidele.

Tuuakse välja, et ühinemiste reguleerimise eesmärk on seista vastu ülemäärasele turujõule, mitte ainult mastaabile. Samas kaalutakse võimalusi, kuidas aidata väiksematel Euroopa turuosalistel kasvada ilma, et USA rivaalid nad ära ostaksid. Plaanis on laiendada volitusi "tapvate omandamiste" takistamiseks, mis ohustavad eelkõige Euroopa idufirmasid.

Telekomisektor on hea näide konkurentsireeglitega seotud väljakutsetest, kus arutletakse turu määratlemise (riiklik vs EL tasand) ja investeeringute lubaduste rolli üle ühinemisotsustes. Ühendkuningriigi hiljutine otsus kiita heaks Vodafone'i ja Three UK ühinemine investeerimiskohustuste alusel võib viidata võimalikule suunamuutusele ka ELis.

Skeptikud aga märgivad, et komisjon on juba varem toetanud suuremate ettevõtete teket, tuues näiteks Fiat Chrysler/PSA ja Arcelor/Mittal ühinemised. Lisaks tuuakse esile, et konkurentsipoliitika üksi ei lahenda Euroopa konkurentsivõime probleeme, vaid olulised on ka investeeringud teadus- ja arendustegevusse ning arenenud kapitaliturud, kus Euroopa jääb USA-le alla. Paljud Euroopa ettevõtjad eelistavad rahastuse saamiseks pöörduda USA riskikapitalistide poole ja skaleerida USA turul ebajärjekindlate ja piiravate reeglite tõttu Euroopas.

Kokkuvõttes rõhutatakse vajadust tasakaalustada konkurentsi kaitsmine ja Euroopa ettevõtete rahvusvahelise konkurentsivõime tugevdamine, kusjuures arvamused reformide vajalikkuse ja ulatuse osas lahknevad.